VŠljav›tteid k›neleja mŠrkmetest:

ŇJohannes Pahapilli s›nav›tt

Saarlaste †hing Torontos sźgiskoosviibimisel

Toronto Eesti Majas 25. septembril, 2004Ó.

 

Armsad kaas-saarlased; austatud kźlalised; lugupeetavad daamid ja hŠrrad!!!

 

†hingu juhatuse soovil, pźźan anda lźhi-źlevaate perekond Julius ja Heleene Pahapilli p›genemisest Rootsi 60 aastat ja kolm pŠeva tagasi – septembris 1944. Enne aga  -  eeldan, et lubate  -  mainin m›ningaid fakte, mis asetab meie p›genemise ajaloolisse konteksti; ka see lźhidalt.

 

(N.B. Siinkohal jagas mu ›de kuulajaile saalis vŠlja lehe źlevaatega piirkonnast, millest juttu minu s›nav›tus  -  sellest lŠhemalt k›ne l›pul  -  mŠrkmetes  ŇP.S.Ó  all leiduvates ridades). 


 

Oma p›lis-kodumaa lŠhiajaloost teame, et pealetungiv vaenlane ei jŠksanud suvel 1944 Kirde-Eestis  -  SinimŠgedes  -  mitu kuud enam-vŠhem paigal pźsinud kaitseliinist lŠbi murda. Ennastsalgava kaitse andsid vŠeźksused, mis koosnesid peamiselt eestlastest. Suve l›pu-poole seadis pealetungiv vaenlane źles teise rinde L›una-Eestis, kus tal ›nnestus l7. septembril Emaj›e ŠŠres asuvast kaitseliinist lŠbi murda. Sealt algas punavŠgede kiire edasitung P›hja-Eesti suunas.

 

Samaaegselt alustasid sakslased Eestist kiir-lahkumist; p›genes ka Hjalmar MŠe ja tema nukuvalitsus  -  seega tekkis v›imuvaakum, teatud mŠŠral analoogne sellega, mis toimus aastal 1918. Peaminister presidendi źlesannetes, Jźri Uluots koostas ja nimetas ametisse 18. Septembril, 1944 Tallinnas uue Vabariigi valitsuse, eesotsas peaministri asetŠitja Otto TiefŐiga. Pika Hermani tornis asendati Saksa lipp Eesti Vabariigi sini-must-valgega ja paljud lootsid, et kordubki aasta 1918! Kahjuks jŠid aga need ootused-lootused asjatuks. Tehniliste takistuste t›ttu  -  vaenlase pommirźnnakute lŠbi katkenud elektri-źhendus trźkikojas  -  ei j›utud ŇuutÓ Eesti Vabariiki isegi avalikult vŠlja kuulutada, ja m›ne pŠeva pŠrast olid venevŠed juba Tallinnas, mil źks ŇpunakangelaneÓ paigaldas Eesti riigilipu asemele Pika-Hermanil sirbi ja vasaraga punalipu.

 

Seoses eespool mainitud sźndmustega  -  ja eesseisvat lootuseta olukorda ette ennustades  -  algas sźgisel 1944 eestlaste suur-p›genemine kodumaalt: kel v›imalik, need mootorpaatidel źle Baltimere Rootsi, teised laevadel koos rindelt saabunud haavatutega Saksamaa suunas. Kuigi tŠpsed andmed p›genike arvust puuduvad  -  pole teada kui palju neist p›genedes hukkus  -  arvatakse, et tolŐ saatuslikul aastal pŠŠses lŠŠnde umbes 80 000 eestlast. Nende hulgas ka paljud teist tŠna ›htul siin, lugupeetud kuulajad  -  samuti meie tollane 8-liikmeline perekond: mina, mu kolm nooremat venda ja vŠike  -  tollal vaid kaheaastane  -  ›de, meie 77 aastane vanaema ning meie isa ja ema. Olin siis 15-aastane poisike, aga pidin m›neti juba ka mehe eest vŠlja astuma.

 

Mu isa, Julius, kes lisaks oma taluperemehe ametile oli elukutselt metsapraaker  -  kellena ta oli Tallinnas asuva P›hja Paberi ja Puupapivabriku kauaaegne ainuesindaja Saaremaal; ning seoses sellega, oli ta tihedas kontaktis Eesti saarte ja mandri vahel s›itvate laevade omanikega, k.a. P/L Elli kapten-omanik. Arvesse v›ttes źha kriitilesemaks muutuvat s›jalist ja poliitilist olukorda mandril, tegi isa koos mu ema ja m›ninga lŠhedase sugulasega suvel 1944 otsuse, et kogu kodusaarel elunev suguv›sa koos lŠhituttavatega, kes soovivad, lahkub kodumaalt niipea, kui selleks saabub Ň›ige aegÓ. P›genemise lŠbiviimiseks oli tal kokkulepe P/L Elli kapteniga. Kodusaarelt lahkumise kuupŠeva lźkati aga korduvalt edasi  -  oodati ja loodeti, et vast ehk siiski kordub aastal 1918 toimunu!

 

Meie kodumaalt lahkumise plaanis tekkis aga Škki t›sine raskus. Minu isa ja tema m›ttekaaslaste kavast oli haisu ninna saanud naabrimees ŇJaanÓ, sama isik, kellest teati, et ta esimesena meie kźlas heiskas juunis 1940 sirbi ja vasaraga punalipu oma kodu ›uel, ja sźgisel 1941 vahetas ta selle kiirest haakristiga varustet, veidi teistsuguse punase lipu vastu vŠlja. Naabri kaebuse peale ilmus saksa poliit-politsei meie kodu-uksele augustikuu algpŠevil ja isa vahistati ning viidi Pangale, kus asus kohalik źlekuulamis-asutus. Sealt saadeti ta komandantuuri vanglasse, mis asus Kuressaares  -  sźźdistus: ta tegevat ettevalmistusi rahva "massiliseks p›genemiseks", mis ››nestavat riigikorda ja tekitavat rahva keskel Šrevust!

 

Seoses isa vangistamisega tuli meie perekonna p›genemisplaanis teatud źmberkorraldamisi ja tššjaotuse muudatusi teha. Kiiruga kokku kutsutud lŠhisugulaste n›upidamisel  -  kus pearoll lasus mu emal, aga ka minul, kuna olin juba 15-aastane ŇmeesÓ  -  otsustasime, et ema źlesandeks jŠŠb isa sakslaste kŠest vangist vŠlja toomine ja minust sai jalgrattur-virgats, vahendamaks teateid kźlarahva ja laevakapteni vahel seoses muutunud olukorraga. Kapten elas meist, V›hmalt, umbes 15 kilomeetrit eemal, Ninasel  -  teisel pool Kźdema lahte. Telefoni ei juletud selleks kasutada, aga leiti, et egaŐs sakslased ju poisikest jalgrattal kahtlustama hakka; ei hakanudki!

 

Teine osa meie p›genemiskavast sisaldas samuti veidi kavalust. €ras›idu plaani kohaselt tuli meil P/L Elliga, mis oli ankrus Kźdema lahes, pimeda šš varjus purjede abil vaikselt mššda pŠŠseda paar kilomeetrit eemal asuvast sakslaste piirivalve punktist, mis oli Pangal. Teadsime, et źheks piirivalvuriks seal on eestlane, keda v›ib usaldada. Lepiti kokku, et ›htul, milŐ toimub meie šine vŠljas›it, jŠŠb tema hooleks piirivalve-meeskond korralikult ŇpidutsemaÓ panna  -  s.t. mehed, kes olid peamiselt sakslased  -  korralikult purju joota!

 

Mul on r››m siin mainida, et emal ›nnestus sakslaste kŠes vangis olev isa  -  meie Kuressaare tuttavate abil  -  vabaks ŇostaÓ; see lŠks maksma tubli vankritŠis loomaliha, mille saime paari kodulooma tapmisest (hea naabrimehe, Sandri abil) ja mille ema hobuse-vankril Kuressaarde viis. Isa vabastati ja j›udis koju m›ned pŠevad enne p›genemis›htut, milleks oli mŠŠratud 22. september, seega juhuslikult sama pŠev, milŐ Tallinn taas venelaste kŠtte langes ja eespool mainitud ÓkangelaneÓ Pika-Hermanil sini-must-valge riigilipu sirbi-ja-vasaraga varustet punalipuga asendas.

 

Minu mŠlu jŠrgi lŠks ›htu pimeduses p›genike vedamine s›udepaatidel V›hmal asuvast Veerenina rannast (ka Ninaselt) eemalseisvale emalaevale  -  mis oli ankrus Kźdema lahe p›hjaosas  -  suhteliselt viperusteta, vŠlja jŠttes m›ningad raskemeelsed eemaldumised kaasa v›etud kraamist. Ilma erandita, midagi peale vŠikese kŠsipakikese laevale kaasa v›tta ei lubatud  -  ruumi tuli ju sŠŠsta inimestele! Suuremad pakid tulid lihtsalt kaldale jŠtta, kust need teatavasti jŠrgmisel hommikul kojujŠŠnud kźlarahva poolt leiti ja omandati, k.a. hobused vankritega. Sinna jŠi ka meie armas, noor hobune Miira, kellega meie pere oli randa tulnud; teised koduloomad lasime enne p›genemist kodu›uele lahti  -  ka need omandati hiljem naabrite poolt.

 

Nagu mŠletan, sai meid laevale 180 inimese źmber, nende keskel mitmed emad vŠikelastega  -  oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli m›ne v›rra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jŠŠnud s›jatandrile, nii źhele kui teisele poole rindejoont.

 

Nii, nagu oli ette planeeritud, P/L Elli purjetas 22. septembri hilis›htul vaikselt mššda Pangal asuvast saksa piirivalve punktist (v›isin vaid arvata, mida tegid piirivalvurid tol momendil!) ja peatselt olimegi teel ulgumerele  -  kursiga Gotlandi saarele, Rootsi idarannikul. Esimesel ššl laabus s›it seiklusteta  -  j›udsime pŠris hulgakese p›genemisteest seljataha jŠtta. Keskhommikuks oli aga t›usnud tugev tuul, mis m›ne tunni pŠrast juba lausa tormiks muutus. Íhtupoolikul źtles źles Elli abimootor ja tugeva tormi t›ttu oli peatselt ka purjede kasutamine t›sise raskusega seotud; Ellist ja tema suurest inimlastist oli saanud nagu abitult ››tsuv pŠhklikooreke sźgistormis m›llavas Baltimerel!

 

Ei tea, kui kaua me oleksime sel moel suutnud vastu pidada, kui meid poleks jŠrgmisel varahommikul juhtunud nŠgema valvesolev Rootsi s›jalaev, kes meid lahkelt oma pardale v›ttis, Elli sleppi sidus ja meid m›ne tunniga Farš saarele toimetas. Sealt algas meie p›geniku-laagri ajajŠrk, mis kestis m›nele pikemat aega, teisele lźhemat  -  olenedes sellest, kuidas kellegile tšš- ja elukohad lahke Rootsi riigi abil leiti.

 

Epiloog.

Seitse aastat hiljem emigreerus meie seitsmeliikmeline pere Kanadasse - vahepeal olime Gšteburgis matnud mu vanaema. TŠna on Pahapillide Sugupuu  -  mida olen juba m›nda aega hoolega koostanud  -  P›hja Ameerika ŇokstelÓ 61 nime; neist 5 vahepeal manalasse j›udnud, 56 veel elavate nimekirjas, kellest 8 on omale USAs kodu loonud, teised k›ik Kanadas  -  peamiselt Torontos linnas ja selle źmbruses.

 

P.S. Kuna mul pole tehniliste vahendite puudumise t›ttu siin v›imalik ŇslaideÓ nŠidata, mida olin kavatsenud teha, siis saadan ›ega kuulajate laudadele m›ningad koopiad lehest, millel Mustjal valla kaart. Sealt leiame V›hma, Ninase ja Panga kźlad, kus toimus tegevus, millest k›nelen, samuti Kźdema laht, kust algas P/L Elli p›genemisteekond Rootsi, mille l›pposas jŠime raske sźgistormi kŠtte, millest valvas Rootsi s›jalaev meid Neptunile kźllas›idust pŠŠstis. Kaart avaneb teil ka kodus, hiirekl›psuga aadressile http://pahapill.ca/mustjalakaart.jpg

 

AitŠh kuulamise eest!

 

P.P.S. Eespool oli ka juttu Pahapillide sugupuust  -  źlevaate tollele baseeruvast pereraamatust leiame siit: http://pahapill.ca/fambook_overview.pdf  .